Kaasused

Ettevõtjal P, kes oli aastaid energiaturul edukalt tegutsenud, tekkis huvi ehitusettevõtete vastu. Ta ostis börsil noteeritud ehitusettevõtte XY aktsiad ning omandas kokku 22% aktsiakapitalist. Ta soovis osaleda ka ettevõtte juhtimises.

Ettevõttel XY oli aga veel kaks suuraktsionäri: K ja L. Kummagi valduses oli 22% aktsiakapitalist ja neil oli ka kontroll XY juhtimisstruktuuride üle. K ja L ei soovinud ettevõtjat P lubada XY juhatusse ega ka nõukogusse. P teadis, et K ja L-i omandusse kuuluvad XY aktsiad olid repolaenude[1] tagatiseks pangale panditud. Laenulepingute tingimuste kohaselt tekib pangal õigus panna aktsiad müüki juhul, kui börsil langeb XY aktsia hind alla 1 euro ning laene ei suudeta pangale tagastada.

Suuraktsionäride vahelise konflikti tekkimise ajal oli aktsia hind börsil 1,2 eurot aktsia kohta. P plaanis ajada aktsia hinna börsil alla 1 euro ning seejärel osta pankade müüki pandavad K ja L-i panditud aktsiad. Sel viisil saaks ta aktsiaseltsis hääleenamuse ja võtaks ettevõtte juhtimise oma kontrolli alla.

Kuna P-le kuulus sedavõrd palju aktsiad ja Tallinna börs on piisavalt väike, oli tal piisavat mõjujõudu ja võimalus panna iga päev aktsiaid müüki. Tema teguviis tõigi börsihinna lõpuks alla 1 euro. Seejärel ostis P-ga seotud ettevõte odavneva hinnaga XY aktsiad börsilt tagasi. K ja L leidsid siiski võimaluse pangale oma laenud tagasi maksta, mistõttu ei saanudki P nende panditud aktsiaid osta. Lisaks võeti P kriminaalvastutusele ja teda karistati rahaliselt summas 1 000 000 eurot.  

Küsimused:

1. Mida tegi P valesti?
2. Miks ei ole selline käitumine korrektne?  

Selgitus

Aktsiate müümine väärtpaberiturul ei ole keelatud, kuid kuritegelik on aktsiate müümine eesmärgiga viia aktsia hind teatud kindla piirini ehk tegeleda kavatsetud hinnakujundusega. Kaasaegse ühiskonna heaolu sõltub olulisel määral finantssektoris tegutsevate ettevõtjate pakutavatest teenustest, finantsturgude usaldusväärsusest ja klientide ning investorite informeeritusest. Muutused finantsturgudel mõjutavad kogu riigi majandust, ja vastupidi, finantsturud on väga vastuvõtlikud majanduses toimuvatele muutustele. Pangandus, aga ka muude finantsteenuste pakkumine on ettevõtlusvaldkond, mille suhtes valitseb kõrgendatud avalik huvi. Avalikkuse kaitseks kohustub riik tagama finantssektoris tegutsevate ettevõtjate teatud usaldusväärsuse taseme. Selleks on kehtestatud üheselt mõistetavad õigusnormid, mis tagavad kõigile turuosalistele ühetaolised tingimused ja nõuded turule sisenemiseks, turul tegutsemiseks ja turult lahkumiseks, määrates kõigile ühetaolised konkurentsitingimused[2].

[1] Aktsiate tagatisel võetud laen

[2] K. Siibak. Finantsregulatsioonid ja finantsjärelevalve. Juridica 2001 nr 3. Lk 170–174

Ettevõtte äritegevus on luhtunud. Ettevõttel on võlad ja puudub vara, mille kaudu oleks võimalik võlad ära maksta. Ettevõtte omanik ja juhatuse liige on toime pannud mitu rikkumist (sh omastanud ettevõtte raha), mida ta soovib nüüd varjata.

Pankrotimenetluse ning tsiviil- ja karistusõigusliku vastutuse vältimiseks soovis omanik ettevõttest vabaneda ja pöördus probleemsete firmade ülevõtmisega tegeleva tuttava poole, kes oli 500 euro eest nõus hakkama ettevõtte uueks osanikuks ja juhatuse liikmeks. Nad leppisid omavahel kokku, et endine juhatuse liige hävitab raamatupidamisdokumendid ja uus juhatuse liige väidab hiljem huvitatud isikutele, et sai küll dokumendid kätte, aga unustas need taksosse. Uus juhatuse liige on äriregistri andmetel 300 äriühingu juhatuse liige.

Võlausaldajad algatasid avalduse alusel ettevõtte pankrotimenetluse ja kohus kuulutas välja ettevõtte pankroti. Kohus mõistis mõlemad (nii endise kui uue omaniku) süüdi ning karistas neid vangistusega. Endisele juhatuse liikmele ja omanikule mõisteti kahe aasta pikkune tingimisi vangistus kaheaastase katseajaga ning ettevõtluskeeld (KarS § 491) kolmeks aastaks. Kuna uus juhatuse liige oli juba varem tingimisi karistatud ja uus kuritegu oli toime pandud katseajal, liideti mõistetud karistused ning suunati täitmisele. Ta läks neljaks aastaks vangi. Ka talle kohaldas kohus kolmeaastase ettevõtluskeelu. Lisaks konfiskeeris kohus 500 eurot kui kuriteost saadud tulu (KarS § 831 lg 1).

Küsimused

1. Mille eest karistas kohus omanikke ja juhatuse liikmeid?
2. Mida nad tegid valesti?

Kaasus näitab, et ettevõtte omanik ja juhatuse liige soovis kaotada oma seose probleemse äriühinguga ja hävitada raamatupidamisdokumendid, mille abil oleks võimalik kindlaks teha tema tekitatud kahju suurus ja toime pandud kuriteod. Kuna raamatupidamisdokumendid õnnestuski hävitada, siis varavastase kuriteo toimepanemist ei suudetud usaldusväärselt kindlaks teha, aga mõlemale osalisele esitati süüdistus ühiselt ja kooskõlastatult toime pandud raamatupidamiskohustuse rikkumises.

Selgitus

Selles kaasuses on tegemist raamatupidamiskohustuse rikkumisega, mis on kuriteona kirjeldatud KarS §-is 381¹, mille kohaselt on võimalik selle toime pannud isikule määrata karistuseks kuni kolmeaastane vangistus või rahaline karistus.

Lisaks reguleerib seda ka raamatupidamisseaduse § 4 p 5, mille kohaselt on raamatupidamiskohustuslane kohustatud säilitama raamatupidamise dokumente. Sama seaduse § 12 p 1 sätestab, et raamatupidamiskohustuslane peab raamatupidamise algdokumente säilitama seitse aastat, alates selle majandusaasta lõpust, mil algdokument raamatupidamises kajastati.

Kaasus näitab, et ettevõtte omanik ja juhatuse liige soovis kaotada oma seose probleemse äriühinguga ja hävitada raamatupidamisdokumendid, mille abil oleks võimalik kindlaks teha tema tekitatud kahju suurus ja toime pandud kuriteod. Kuna raamatupidamisdokumendid õnnestuski hävitada, siis varavastase kuriteo toimepanemist ei suudetud usaldusväärselt kindlaks teha, aga mõlemale osalisele esitati süüdistus ühiselt ja kooskõlastatult toime pandud raamatupidamiskohustuse rikkumises.

Kohustus seitse aastat raamatupidamisdokumente säilitada on eelkõige vajalik just selleks, et hiljem, kui tekivad vaidlused varalistes suhetes, oleks võimalik selgitada tõde välja. Seega ei päästnud ettevõtte loovutamine ja raamatupidamisdokumentide hävitamine kriminaalvastutusest.

Pankrotihalduril õnnestus ettevõtte tehingupartnerite kaudu raamatupidamisdokumendid taastada ja esitada nende alusel algse omaniku ja juhatuse liikme vastu nõue ka tsiviilkohtus ning kahju sisse nõuda. Kohus tuvastas, et uue juhatuse liikme süü oli veelgi suurem, kuna tema jaoks oli selline kuritegelik käitumine terve ärimudel. Olles 300 ettevõtte juhatuses, aitas ta omakasu eesmärgil peita väga paljude isikute võlgasid.

Mõlemad mõisteti süüdi KarS § 381¹ lg 2 alusel raamatupidamisdokumentide ebaseaduslikus hävitamises, kui sellega on oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist ja kui kohus on välja kuulutanud raamatupidamiskohustuslase pankroti. Lisaks sellele konfiskeeris kohus uuelt omanikult ja juhatuse liikmelt kriminaaltulu 500 eurot. Nimelt sätestab KarS § 831 lg 1, et kohus konfiskeerib tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Juhul, kui isik on oma kriminaaltulu ära tarvitanud, võib kohus KarS § 84 alusel välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele.